Isad ja pojad / Отцы и дети / Vene Teater / Esietendus

— „Te eitate kõike, või kui täpsemalt väljenduda – te hävitate kõike. /…/ Ometi on ju tarvis ka ehitada! /…/ Te lähete ju siis järelikult oma rahva vastu?“ [ütles Pavel Kirsanov].

— „Ja mis siis kui see ka nõnda oleks? hüüatas Bazarov. „Rahvas arvab, et siis, kui müristab, sõidab prohvet Elija oma vankriga mööda taevalaotust. Ja mina? Kas ma pean siis nüüd rahvaga ühel arvamusel olema? Liiatigi – kui rahvas on venelased, eks mina ole siis niisamuti venelane?

—  „Ei, pärast kõike seda, mida te äsja ütlesite, ei ole te küll venelane! Mina ei saa teid venelaseks tunnistada!“

/…/„Kas te enam teed ei soovi?“ küsis Fenetška, pead ukse vahelt sisse pistes: kuni võõrastetoast oli kostnud vaidlejate hääli, polnud ta tihanud sinna tulla.“

Arkaadi on 20-aastane, Jevgeni paar-kolm aastat vanem. Noor Kirsanov ja Bazarov on sõbrad, mõttekaaslased ja lihtsalt omavahel väga lähedased. Mõlemad noormehed on veendunud, et nad on leidnud vastused elu kõige olulistematele küsimustele, et nad on aru saanud, milles eksivad kõik teised ja eriti eelnevad põlvkonnad. Nad on veendnud, et just nemad teavad, kuidas peab elama ning nad on valmis seda ka nii üksteisele kui kõigile teistele tõestama.

Aga mida teha siis, kui päris elu ja reaalne maailm tabab sind nagu laine, mis ei koosne vaid suurtest sõnadest – ja  su elupõhimõtted kaotavad oma jõu? Kuidas saada hakkama reaalsusega, milles on nii hirmu kui hülgamist – ja mis kõige hirmsam – milles on armastus?

 „Ilmselt pole ükski klassikaline kirjandusteos sünnitanud nii tugevaid stereotüüpe kui see Turgenjevi romaan. Igaüks, kes on seda lugenud, teab, et „Isad ja pojad“ käsitleb põlvkondadevahelist konflikti – nii on ju rääkinud õpetajad kirjandustunnis ja nii räägib tänapäeval ka GPT. Sidesõna „ja“ romaani pealkirjas ei ole mitte lahutav, vaid ühendav. Võib-olla ei tahtnud Turgenjev põlvkondi mitte vastuollu viia, vaid leida just seda, mis isasid ja poegi ühendab. Oma lavastuses hakkame just seda ühendust otsima ning püüame mõista, miks on põlvkondadevaheline side alati nii valulik,“ räägib lavastaja Dmitri Petrenko.