Sinu otsing ei andnud tulemust.
Laadimine...
Lae uuesti

Sadamateatris esietendub draama 'Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal'

Sel laupäeval, 19. jaanuaril kell 19 esietendub Tartus Sadamateatris Henning Mankelli draama “Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal”, mille on lavastanud Tanel Jonas.

Tartu Uus Teater otsib lavastusprojekti ILUSAD INIMESED jaoks intervjueeritavaid

Lavastus räägib ilust. Nii sellest, mida me ilusaks peame kui ka selleks, mida me ilusaks ei pea. Miks on välimus meie ühiskonnas nii oluline, mida selle abil saavutab ja mida see meiega teeb?

Avangardne etenduskunst mängib lasteteatriga 

NUKU teatris esietendub 20. jaanuaril uuslavastus „Ikaaria mängud”, kus astuvad üles avangardse etenduskunstnikuna tuntud Kaja Kann ning nukunäitleja ja -lavastaja Helle Laas, kes tähistab selle rolliga oma 50 aasta lavajuubelit Nukuteatris. 

Vanemuine toob sel suvel välja setude kogukonnaloo 'Kirvetüü'

Vanemuise 2019. aasta suvelavastus on taaskord setukeelne lugu, mis leiab aset 90ndate Eestis. Ott Kiluski kirjutatud ja näidendivõistlusel preemia võitnud “Kirvetüüd” hakkab lavastama Ain Mäeots, kunstnik on Iir Hermeliin.

Detsembrikuus toimetavad Ugala teatri laval pingviinid, tuvist rääkimata

Jõulukuul, 10. detsembril esietendub Ugala teatris muusikaline koguperelavastus „Kohtume kell 8 Noa laeval“. Publik saab osa kolme pingviinist sõbra lumistest seiklustest Antarktikas.

Endla Teater toob välja Jarek Kasari muusikali ''Oliver Twist''

Tänasest on müügil Endla Teatri uhiuue muusikali „Oliver Twist“ piletid. 9. märtsil esietenduva „Oliver Twisti“ lavastaja ja dramatiseerija on Peep Maasik, helilooja Jarek Kasar ning laulusõnade autorid Jarek Kasar ja Olavi Ruitlane.

28. novembril esietendub VAT Teatris Lauri Saatpalu monolavastus 'Südame sosin'

Ideaalses maailmas on inimesel südametunnistus, südamehääl ja südameasjad. Süda avatakse vähestele, sest süda peidab endas inimhinge suurimaid saladusi. Süda on inimesele eluliselt vajalik.

Suvelavastuse 'Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola' 2019. aasta piletid nüüd müügil

Koidula aias etenduvat õpetlikku lustimängu mängitakse kolmandat ja sedakorda ka viimast suve. Ja kui eelnevad aastad on meile midagi õpetanud, siis seda, et huvilistel maksab piletite hankimisega kiirustada.

Ugalas esietendub Luule Komissarovile ja Peeter Jürgensile pühendatud 'Meistrite liiga'

Ugalas jõuab sel laupäeval, 17. novembril publiku ette eluline komöödia „Meistrite liiga“, mille hinnatud näitekirjanik Urmas Lennuk kirjutas just peaosatäitjatele, Ugala teatri vanameistritele Luule Komissarovile ja Peeter Jürgensile. Lisaks neile astuvad lavale Vallo Kirs, Triinu Meriste, Jaana Kena ning külalisena teeb kaasa Elina Reinold.

Ugalas esietenduv tavapäratu armastuslugu laseb näitlejatel särada

Ugala teatri 99. hooaja teise uuslavastusena jõuab laupäeval, 6. oktoobril publiku ette briti näitekirjaniku Nick Payne’i auhinnatud draama „Tähtede seis“, mille keskmes on kahe inimese, Marianne ja Rolandi, suhete-tulevärk.

Tänasest on müügil ''Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola'' lisaetendused

Teist suve mängitava õpetliku lustimängu „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ piletid on tänaseks juba nii hästi müünud, et mängukavasse on lisatud kolm lisaetendust: 31. juulil, 1. ja 2. augustil, mis jäävad ka viimaseks võimaluseks lavastust näha. Kõik etendused toimuvad Koidula muuseumi aias.

Muusikali ''Hüljatud'' lisaetendused müügil

Alates tänasest on müügil piletid muusikali “Hüljatud” lisaetendustele 12. aprillil ja 10. mail kell 19 Vanemuise suures majas.

Kreenholmi saarel esietenduv suurlavastus “Kremli ööbikud” räägib Jaak Joala vastuolulisest saatusest

Augustis 2018 esietendub Narvas Kreenholmi manufaktuuri hoovil Tartu Uue Teatri suvelavastus “Kremli ööbikud”. Lavastus räägib NSV Liidu mürisevast muusikatööstusest ning selle särava tähe Jaak Joala vastuolulisest saatusest.

Avatakse värskelt renoveeritud Vanemuise suur maja

1967. aasta 9. detsembril avati Vanemuise suur maja, mis asendas 1906. aastal avatud ja 1944. aastal sõjas hävinenud hoonet. Tänavu tähistab teatrimaja esimest juubelit ning avab peale kaks suve kestnud renoveerimist taas uksed 30. septembril 2017.

Ülevaade SAAL Biennaal lavastustest

15. – 27. augustini toimub Tallinna erinevates etenduspaikades rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal. Kokku mängitakse 14 performance-lavastust ning kokku antakse üle 34 etenduse. Anname väikese ülevaate Biennaalil toimuvast, mida soovitame kindlasti vaatama minna.

Vanemuine toob lavale Victor Hugo romaanil põhineva muusikali “Hüljatud”

Alain Boublil’i ja Claude-Michel Schönbergi muusikal HÜLJATUD esietendub 25. novembril Vanemuise teatris ja 8. detsembril 2017 Nordea Kontserdimajas.

Rahvusvahelise teatripäeva läkitus 2017

Nüüd juba viiskümmend viis aastat tähistatakse kevaditi rahvusvahelist teatripäeva. Meie päev – need kakskümmend neli tundi – saab alguse Jaapanis no ja Bunraku teatri külje alt, kulgeb läbi Pekingi ooperi ja Kathakali tantsu kodumaa, peatub teel Kreekast Skandinaaviasse Aischylose juurest Ibsenini, Sophoklese juurest Strindbergini, teel Inglismaalt Itaaliasse – Sarah Kane’i juurest Pirandelloni, ning teiste hulgas ka Prantsusmaal, kus oleme meie ja kus on Pariis – maailmalinn, kes kõige rohkem võtab vastu truppe mujalt maailmast. Seejärel viib see päev meid Prantsusmaalt Venemaale, Racine’i ja Molière’i juurest Tšehhovi juurde, sealt edasi üle Atlandi, et loojangul lõpetada California ülikooli mõne kampuse lähistel, kus võib-olla parajasti mõned noored inimesed uuendavad teatrit. Sest teater tõuseb alati tuhast. Ainult kivinenud harjumusi tuleb väsimatult lõhkuda. Teater elab rikkalikku elu, trotsides aega ja ruumi. Kõige kaasaegsemad näidendid toituvad eelmistest sajanditest, kõige klassikalisem repertuaar kõlab tänapäevaselt iga kord, kui see uuesti lavale tuuakse.

 

Loomulikult ei ole rahvusvaheline teatripäev üks meie elu argipäev. See päev laotab me ette tohutu suure aegruumi ja selle aegruumi esile manamiseks toetun prantsuse näitekirjanikule Jean Tardieule, kes oli samavõrd andekas kui tagasihoidlik. Vahemaa ettekujutamiseks soovitab Tardieu mõelda, „mis on kõige kaugem tee ühest punktist teise”. Aja kujutlemiseks „mõõta sajandiksekundites aeg, mis kulub sõna „igavik” väljaütlemisele”. Aegruumi jaoks „valida enne uinumist kaks teineteisest kaugel asetsevat punkti ja arvestada välja aeg, mis kulub unenäos ühest punktist teise jõudmiseks”. „Unenägu” on see sõna, mille ma meelde jätan. Võiks arvata, et Tardieu ja Robert Wilson on mõttekaaslased.

 

Rahvusvahelist teatripäeva võib ju ka kokku võtta Samuel Becketti sõnadega, kes oma napil moel laseb Winniel „Õnnelikes päevades” öelda: „Oo, milline ilus päev see oleks olnud!”

 

Mõtiskledes selle läkituse kallal, mida mul oli au kirjutada, tuletasin meelde kõik unenäod kõigist mängitud tükkidest. Ja nii ei astu ma siia UNESCO saali üksinda, mind saadavad kõik need tegelaskujud, keda ma olen laval kehastanud, rollid, kes on eesriide sulgedes näiliselt lahkunud, aga kes elavad minus edasi oma varjatud elu, valmis abistama või hävitama rolle, kes tulevad nende järel: Phaedra, Araminte, Orlando, Hedda Gabler, Medea, Merteuil, Blanche Dubois … Aga ühtlasi saadavad mind ka kõik need tegelaskujud, keda ma vaatajana olen armastanud ja kellele plaksutanud. Ja siin kuulun ma kogu maailmale. Ma olen kreeklanna, aafriklanna, süürlanna, veneetslanna, venelanna, brasiillanna, pärslanna, roomlanna, jaapanlanna, marseille’lanna, newyorklanna, filipiinlanna, argentiinlanna, norralanna, korealanna, sakslanna, austerlanna, inglanna – tõepoolest, terve maailm. Tegelik globaliseerumine – see on siin!

 

Laurence Olivier kuulutas 1964. aasta teatripäeval, et pärast rohkem kui terve sajandi väldanud võitlust on Inglismaal lõpuks asutatud rahvusteater, ja avaldas kohe samas soovi, et sellest kujuneks rahvusvaheline teater, vähemasti repertuaari poolest. Olivier teadis väga hästi, et Shakespeare kuulub kogu maailmale.

 

Mul oli rõõm teada saada, et 1962. aastal usaldati esimese rahvusvahelise teatripäeva läkituse kirjutamise au Jean Cocteaule, kes oli igati sobilik valik, sest just tema on kirjutanud raamatu „Minu reis kaheksakümne päevaga ümber maailma”. Mina olen maailmale teistviisi ringi peale teinud, ma olen selle teinud kaheksakümne lavastuse ja kaheksakümne filmiga. Ma arvestan siia ka filmid, sest ma ei näe mingit vahet filmis ja teatris mängimise vahel, mis mõjub iga kord üllatavalt, kui ma seda ütlen, aga see on tõsi. Nii see on. Ei mingit vahet.

 

Siin kõneldes ei ole ma mina ise ega ka mitte näitlejanna, ma olen lihtsalt üks neist paljudest tegelaskujudest, tänu kellele teater püsib. See on osaliselt ka meie kohustus. Ja paratamatus. Teisisõnu – teater ei ole olemas mitte tänu meile, pigem oleme meie elus tänu teatrile. Teater on väga tugev, ta peab vastu, elab kõik üle – sõjad, tsensuuri, rahapuuduse. Piisab, kui öelda „lava on lage plats ilma kindla ajastuta” ja lasta sellele astuda näitleja. Või näitlejanna. Mida nad seal tegema hakkavad? Kas rääkima? Publik ootab, ta saab seda teada. Publik, ilma kelleta pole teatrit olemas, ärme seda unusta. Ka üksainus inimene on publik. Et tühje toole liiga palju ei oleks! Kui just ei mängita Ionesco „Toole” … Selle näidendi lõpus ütleb Vana Naine: „Jah, jah, sureme täies hiilguses … Sureme, et saada legendiks … vähemasti saame oma tänava …”

 

Rahvusvahelist teatripäeva on nüüdseks tähistatud viiskümmend viis aastat. Nende viiekümne viie aasta jooksul olen ma kaheksas naine, kellel palutakse esineda päevakohase sõnumiga, nii et ma ei tea, kas „sõnum” on üldse sobilik sõna. Minu eelkäijad (meessugu paneb end maksma!) on rääkinud kujutlusvõime, vabaduse, omapära teatrist, on tuletanud meelde multikultuursust, ilu, vastuseta küsimusi … Ainult neli aastat tagasi, aastal 2013, ütles Dario Fo: „Ainuke lahendus kriisile peitub lootuses, et meie vastu korraldatakse suur nõiajaht, eelkõige noorte vastu, kes soovivad õppida teatrikunsti – niiviisi sünnib uus näitlejate diasporaa, kes kindla peale lõikab sellest vägivallast enneolematut kasu, leides uue väljenduslaadi.” Enneolematu kasu – ilus väljend, eks, mis vääriks kasutamist mõnes poliitilises programmis? … Kuna ma kõnelen Pariisis, veidi aega enne presidendivalimisi, siis soovitan neile, kes paistavad omavat soovi meid valitseda, olla ettevaatlikud enneolematu kasu suhtes, mida teater võib tuua. Aga ei mingit nõiajahti!

 

Minu jaoks tähendab teater teist inimest, see on dialoog, viha puudumine. „Rahvastevaheline sõprus” – ma ei tea, mida sellega öelda tahetakse, aga ma usun kogukonda, vaatajate ja näitlejate vahelist sõprust, kõigi nende liitu, keda teater ühendab – kes teatrile kirjutavad, kes teatrit tõlgivad, kes valgustavad, riietavad, kujundavad, kes seda tõlgendavad, kes seda teevad, kes siin käivad. Teater kaitseb meid, varjab meid … ma usun, et teater armastab meid … samavõrd kui meie teda armastame … Mulle meenub üks elatanud lavastaja, kes enne eesriide avanemist igal õhtul vankumatu järjekindlusega lava taga ütles: „Teater tulgu!” See ongi mu viimane sõna. Tänan.


Isabelle Huppert
Prantsuse teatri- ja filminäitlejanna

 

Prantsuse keelest tõlkinud Anu Lamp