“Mõned kuud tagasi esitasin endale küsimuse „Kuidas ma sattusin Almatõsse?“. Ma olen siin sündinud, mu vanemad on siin sündinud ja mu vanavanemad tulid siia paremat elu otsides erinevatest NSV Liidu osadest. Selle nad ka siin leidsid. Hakkasin uurima nende siia kolimise motiive, nende muljeid. Samal ajal uurisin, kuidas linn nende ümber muutus. Tulemuseks on etendus, milles jutustan oma esivanemate ja linna lugu eri viisidel. Žanrilt on see lähedane etendusloengule, kuid ma nimetan seda performance’iks. Ühes suures loos, mille olen tükkhaaval kokku pannud, on olemas kõik, mida on vaja draamalavastuseks. Oluline osa näidendist on minu uurimisprotsess ise. Ma räägin, kuidas ma taastasin oma sugulaste kadunud nimesid ja otsisin kaardilt kadunud külasid, kus nad sündisid. Kuidas ma kogusin arhiivifotosid oma kodulinnast Almatõst ja väikestest nõukogude linnadest, kus ma kunagi käinud ei olnud. Meie linn ja tänavad muutsid nimesid, inimesed tulid ja läksid, hooneid ehitati ja lammutati, kuid kas midagi jäi alles sellest, millesse mu vanaisa 1950. aastal armus? Sellest räägib minu näidend.”

– Mark Kuklin