28. septembril esietendub Vene Teatri Suures saalis Aleksandr Ostrovski "Hundid ja lambad"
Vaatajaid ootab küllalt ebatavaline lavastajakäsitlus: see on komöödia, mis on üles ehitatud kõnežanrile ja tõelisele actionile. Lavastuse elektrit täis atmosfääri olulisimaks koostisosaks on ka teravdatud eksistents: püüeldes oma eesmärgi poole, on iga tegelane valmis justkui õhku lendama. Kõiges on tunda viimse piirini viidud pinget.
„Ma lihtsalt käin mööda vana Tallinnat ja rohkem pole mulle midagi vaja,“ jagab Nassirov. „Mulle meeldib, kui rahulik see linn on. Siin elades tuleb käia ühes ja samas kohas. Tekib midagi rituaali-laadset. Nagu tegelane lasteraamatust „Mary Poppins“ – ta istus ja luges alati ühel ja samal pingil, aga kui pink oli kellegi teise poolt hõivatud, muutus ta väga kurvaks. Meie lavastus lõhub sellise rituaalsuse. Tekitab hullumeelsuse noodi ühtlasesse ellu.“
„Ma lihtsalt käin mööda vana Tallinnat ja rohkem pole mulle midagi vaja,“ jagab Nassirov. „Mulle meeldib, kui rahulik see linn on. Siin elades tuleb käia ühes ja samas kohas. Tekib midagi rituaali-laadset. Nagu tegelane lasteraamatust „Mary Poppins“ – ta istus ja luges alati ühel ja samal pingil, aga kui pink oli kellegi teise poolt hõivatud, muutus ta väga kurvaks. Meie lavastus lõhub sellise rituaalsuse. Tekitab hullumeelsuse noodi ühtlasesse ellu.“
„Ma vihkan, kui on igav ja laval ei toimu midagi,” ütleb Timur Nassirov.
Sinu otsing ei andnud tulemust.