logo
Vali periood
Otsi kaardilt
Menüü

Venemaa parimad teatrid, 22. septembril Nokia Kontserdimajas "Ühe aasta suvi"

G. Tovstonovi nimelise Suure Draamateatri etendus tuuakse publikuni Tallinnas, kui peaosades mängivad Alisa Freindlich ja Oleg Basilašvill.

Lavastaja: Andrei Prikotenko

Teistes osades: V.Vladimirova, V.Reuntov, A.Hržanovski, N.Gorškov


"Kuldsel järvel" on näitleja, lavastaja ja dramaturg Ernest Thompsoni esimene näidend, mis lavastati Broadwayl 1979. aastal. Lavastusel oli New Yorkis hiilgav menu ja see pidas vastu 126 etendust. Maailmakuulsuse tõi E. Thompsonile ja tema näidendile samanimeline film, mis lavastati Hollywoodis 1981. aastal selliste tähtedega, nagu G. Fonda, K. Hepurn ja D. Fonda. Ameerika Kinoakadeemia autasustas filmi kohe kolme Oscariga, kaasarvatud stsenaariumi auhind, kusjuures stsenaristiks oli näidendi autor ise.

Näidend on tõlgitud 27 keelde. Venemaal lavastati näidend esmakordselt 1992 aastal Mossoveti nimelises Teatris Moskvas ja "Baltiski dom“ teatris Peterburgis.

Norman ja Ethel Taier veedavad iga aasta suvekuud oma suvilas Kuldsel järvel. Sel suvel külastab neid pärast 8-aastast lahusolekut tütar Chessie koos oma uue mehe Bill Ree´ ja tema kolmeteist aastase poja Billiga. Isa ja tütre vahelised suhted on pingelised. Ja vaatamata harvadele kohtumistele on õhus konfliktid. Ja praegune ootamatu üllatus Normanile (külaliste ilmumine tema 80-aasta sünnipäevale) ei paranda perekondlikku õhkkonda. Käesolevasse perekonnatülisse on segatud ka „uus“ lapselaps. Ja võibolla just temal õnnestub tuua peresse rahu ja kooskõla?...


Pessikajastused:

 „… Kui plakatitele ilmuvad Alisa Freindlich ja Oleg Basilašvili nimed, on etendustel alati publik, ilma näidendi nimegi lugemata. Sellega, et kahe rahva poolt armastatud näitleja mäng ei leia endale võrdset, on nõus ka kõige kriitilisemad teatrisõbrad. Tänu mitte ainult mitmeaastasele kogemusele, aga ka hetkeimprovisatsioonile, annab kahe meistri esitus edasi nii originaalteose sisu, kui ka täiendab seda uute mõttenüanssidega. Võiks lõputult kaua otsida vastust küsimusele, kuidas neil see õnnestub, kuid täpsemalt ja lihtsamalt, kui seda kunagi on öelnud Alissa Freindlich, seda ikka väljendada ei suuda: „Kui palju aastaid me juba mängime… ja iga kord on erinevad etendused.
 
  … „Ühe aasta suvi“ piiteri Suures Draamateatris – see on iga saalisistuja sisevaade endasse, valgusekiir, mis jookseb vanaduse ja lapsepõlve vahel. Selle valguse allikas on kahe inimese kätes, ja keel ei paindu Alisa Freindlichi ja Oleg Basilašvilit nimetama lihtsalt näitlejateks, see on liiga kitsas sõna..."
 
  „ … Suure Draamateatri etendusel "Ühe aasta suvi", milles mängisid kaks NSVL rahvakunstniku, jooksid sipelgad üle selja. Etendus väljendab ilma igasuguse ponnistuseta  püsivat pühendumist Tovstonogovile, sest Alisa Freindlich ja Oleg Basilašvili, tuginedes üksnes oma loomingulisele intuitsioonile, tabasid nii üldise teatrilise kultuuriruumi, ja veelgi enam,  kogu olukorra tänasel Venemaal -    nad esindavad suure epohhi meistreid, kes on valmis ja võimelised vastutama iga sammu eest laval, ja teevad kõik, et taastada kultuurimälu oma eakaaslastel.“
 
     „ Mida teevad Basilašvili sarkastilise professir Norman Taierina ja Freindlich kuuma-ühke Ethel Taierina! Säravad silmad, huligaanlik iseloomu, krapsakas füüsis, jäljendamatu staatilisus, võrreldamatu sõnade ja liigutuste tasakaal, täiuslik teksti ja  psühholoogiliste nüansside tunnetus….. Seda nimetada mänguks, tööks läbimõeldud kunstilise ajaviitena ei ole päris õige: nende lavalviibimine on kindel ja imeline, tundlik ja peen orgaanika. Nad on nii elavad, et teistel ei ole laval peaaegu midagi teha. Rahvakunstnike auks peab ütlema, et nad on kaasnäitlejate vastu on ülimalt tähelepanelikud ja arvestavad…“
 
„…Basilašvili paneb publiku oma filigraanselt iroonilise intonatsiooniga kümneid kordi naerma!  Otse öeldes on meie ees intelligentne paar või juhul kui teile see määratlus ei meeldi, kõrge kultuuriga paar. Ja küsimus ei ole siin läbiloetud raamatute hulgas, kuigi nii näidendi tegelaskujud, kui ka näitlejad on selgelt neid palju läbilugenud.
Asi on inimliku olemuse kõrguses. Suhetes lähedastega. Muusikalises kuulmises jämeduse ja matslikkuse suhtes. Emotsioonide peensuses. Keeruliste ja imeliste inimeste olemuses.
Ja kui näitlejad tavaliselt esitavad oma teksti tasakaalukalt, nagu oleks kõik sellest vajalik ja tähtis, siis Freindlich ja Basilašvili loovad sõna otseses mõttes sellest sümfoonia. Nemad juba teavad, et osasid sõnu peab rääkima ladusalt, osasid „külmutama“, osasid rõhutama. Kogu nende kõne pulseerib, voolab, hingab, nagu nad ise oleksid selle näidendi loonud. Sellise esituse nägemine on vaatajatele rõõm ja professionaalidele vajadus."


Sinu otsing ei andnud tulemust.
Laadimine...
Lae uuesti