Stereo/ Tartu Uus Teater

Muusika ühendab ja lahutab. Kui paneme kõrvaklapid pähe, saame kuulata oma lemmikmuusikat ning eralduda muust maailmast. Leides endasuguseid veidrikke, kes armastavad samasugust muusikat, võime leida sõpru. Ühes ruumis sama muusika järgi tantsinutest saavad armastajad ning nad loovad perekondi või vähemalt jätkavad sugu. Koos ühes ruumis sama muusikat kuulates võime tunda end paljude teiste inimestega ühena, seltskonnana, rahvana, inimkonnana. Nii et unustame, kui erinevad me oleme.

Vasakukäelised ja paremakäelised. Mustad ja valged. Ilusad ja koledad. Liiga paksud ja liiga kõhnad. Erilised ja veel erilisemad. Ainukordsed ja üksikud. Kõik me oleme erilised ja meil kõigil on oma lugu. Kahjuks kestab see lugu harva üle 3 minuti, koos pikema soologa ehk veidi üle 10 minuti. Päeva, öö ja loo lõpuks saavad vastandid ühes kosmilises ruumis kokku. See eeldab ühelt poolt erinevusi ja teiselt poolt sünkroonsust ja koostööd.
Aga kui see juhtub, pole enam vasak ja parem, hea ja halb, on stereo ruumiline heli. Ja tegelikult on see alles algus, ehkki enamasti avastame selle päris lõpus, kui on juba liiga hilja.

*
Lavastuse loomise jaoks ei ehitata ega osteta lavale ühtegi uut asja ega õmmelda ühtegi uut kostüümi ja ei tooda lavale ühtegi tunnet, mida ei taheta ise läbi elada (kui see on võimalik). Kõik esemed ja kostüümid on pärit 14 aasta jooksul Tartu Uues Teatris esietendunud Ivar ja Kristiina Põllu lavastustest. Ainult näitlejad on uued, nende jaoks on need esemed ja kostüümid esmakordsed.