Siuru sügis. Kirjanduslooline lavakava

Kirjanduslooline lavastus "Siuru sügis" on mõtteline järg kaheksakümnendate keskpaigas Tartu Ülikoolis tegutsenud luuleteater "Valhalla" poolt 1985. aasta novembris esietendatud lavastusele "Siuru. Carpe diem", mis jutustas Siuru kirjandusliku rühmituse sünniloo. Et siurulaste hulka kuulus ka tulevasi pagulaskirjanikke, kelle teostest ja elulugudest nõukogude kirjanduslugu pigem vaikis (Gailit, Adson, Under, Visnapuu), muutus nende tekstide avalik esitamine tolles ajas oluliseks (mitte ainult kirjandus-) sündmuseks. Üks tollane esitaja on meenutanud: Me lugesime Underi sonette sirelitest ja lõppematutest sukkadest, aga kõik said aru, et jutt käib vabadusest.

Nüüd on "Valhalla" liikmed otsustanud taas korraks kokku tulla, et rääkida 40 aastat hiljem siurulaste saatusest pöörastel ja pöördelistel aegadel 1940–1951 (iseseisvuse kaotamisest Visnapuu surmani).

Kirjandusteadlane Tiit Hennoste kirjutab: Siuru kevad oli lühike, rõõmus ja lõõskav. Sellele järgnes paarkümmend aastat viljarikast suve. Aga kuldset sügist ei tulnud. Tulid okupatsioonid, repressioonid ja pagulus. Neis lugudes räägivad siurulased mitmendat korda oma kevade kirgedest ning esimest ja ainsat korda ka Siuru sügise süngusest. Neis lugudes saavad kokku elu, ilu ja valu.