Publiku akadeemia - meie teatri ajalugu -2 / Академия зрителя - история нашего театра - 2 / Südalinna Teater

Riiklikust Vene Draamateatrist Südalinna Teatrini. Teine osa – või miks üks õhtu saab ootamatult jätku 2. mail RINGlaval

Esimene õhtu teatri ajaloost ei olnud sugugi see, mida võiks igavapoolselt nimetada „tavaliseks loenguks”. Saalis naerdi ja nuteti, aplodeeriti ning kui kaks ja pool tundi hiljem kõik lõppes, ei tahtnud vaatajad lahkuda. Eriti liigutas kõiki filmikroonika: haruldased kaadrid, vanad etenduste salvestused ja näitlejate näod, keda paljud mäletavad ja armastavad. Tundus, et lava avas äkki ukse minevikku – teater hakkas rääkima oma tõelise häälega. Just siis sai selgeks: ühe õhtuga ei saa piirduda.

Esimesel kohtumisel jõudsid õhtujuhid Aleksandr Zukerman ja Mihhail Vladislavlev vaevalt 70ndateni. Ees ootas aga veel pool sajandit teatrielu – säravaid esietendusi, kuulsaid nimesid, ootamatuid pöördeid ja tõelisi teatrilegende. Nii sündis idee teiseks kohtumiseks. See algab sealt, kus eelmine kord pooleli jäi – lavastusest "Terasesulatajad", mis sai omamoodi uue ajastu alguspunktiks. Edasi räägitakse ajast, mil teatrisse tuli terve põlvkond noori näitlejaid. Lavale ja proovisaalidesse ilmusid nimed, ilma milleta on teatri ajalugu võimatu ette kujutada: Eduard Toman, Aleksandr Ivaškevitš, Larissa Savankova, Aleksandr Okunev, Igor Rogatšov, Vladimir Antipp ja paljud teised, kellest said pikkadeks aastateks Vene Teatri – praeguse Südalinna Teatri – sümbolid.

Kuid kõige huvitavam on see, et see ei ole lihtsalt jutustus. Mõnikord juhtub, et ajalugu astub lehekülgedelt maha ja... otse saali. Mõned neist inimestest, keda publik on harjunud laval nägema ja imetlema, võivad ootamatult ilmuda otse vaatajate seast. Keegi laulab, keegi esitab monoloogi või mängib väikese stseeni. See on üks neist haruldastest õhtutest, mil teatri minevik ja olevik kohtuvad publiku silme all. Oodata on ootamatuid külalisi, lemmiknäitlejaid, haruldasi arhiivikaadreid ja katkendeid kunagistest lavastustest, mis kujunesid omal ajal tõelisteks sündmusteks. Jälle näeme imelist kroonikat – kaadreid, mis kutsuvad esile nii naeru, nostalgiat kui ka siirast aplausi. Saab olema palju muusikat, teatrianekdoote ja lugusid, mida räägitakse tavaliselt vaid kulisside taga – kord naljakaid, kord veidi kurvemaid või lausa uskumatuid. Ja mis peamine – oodata on palju üllatusi, milleks vaatajad tavaliselt valmis pole ja mida ei saagi eelnevalt välja kuulutada. Sest mis teater see ilma väikese intriigita on? Kui esimene kohtumine oli lugu teekonna algusest, siis teine on selle jätk ja räägib teatrist alates 70ndatest aastatest. Tahaks uskuda, et ka seekord mööduvad kaks ja pool tundi märkamatult. Kui viibisite esimesel kohtumisel, siis te juba teate, miks tasub uuesti tulla. Kui aga mitte, on teil haruldane võimalus osa saada õhtust, kus teater räägib endast ausalt, lõbusalt, vahel veidi julgelt – ja täiesti ootamatult. Ja kui kõik läheb hästi, ootab ees veel kolmaski kohtumine – on ju teater täienenud uute andekate näitlejate ja lavastajatega, kuid see on juba järgmine lehekülg meie ajaloos.

Eelteade

Riiklikust Vene Draamateatrist Südalinna Teatrini. Teine osa

Pärast esimese õhtu uskumatut edu, mil publik naeris, aplodeeris, vaatas haruldasi arhiivikaadreid ega tahtnud lahkuda, jätkub teatri ajaloo jutustamine 2. mail RINGlaval. Teine kohtumine algab sealt, kus eelmine kord pooleli jäi – lavastusest „Terasesulatajad" – ja räägib järgmisest Vene Teatri ajastust, näitlejate põlvkonnast, kelle hulgas on Eduard Toman, Aleksandr Ivaškevitš, Larissa Savankova, Aleksandr Okunev, Igor Rogatšov, Vladimir Antipp ja paljud teised. Külastajaid ootavad arhiivikaadrid legendaarsetest lavastustest, teatrilood, pikantsed detailid ringreisidelt, muusika, ootamatud külalised ja lemmiknäitlejad, kes võivad ilmuda otse publiku hulgast. See saab olema naljakas, kohati kurb ja ootamatu – sest ilma üllatusteta pole teatrit olemas.