„Hääletu” taustalooks on 2020. aastal Beiruti sadamas toimunud plahvatus. Lavastus on poeetilis-poliitiline tekst, milles Al Bassam uurib võimalikke vastupanuvorme eskaleeruva vägivalla ja enneolematu meedia desinformatsiooni tingimustes. 

„Hääletu” on samas isiklik metafoor mõtlejale ja kunstnikule, kes valib oma suveräänseks eneseväljenduse vormiks täieliku vaikuse, kõne täieliku eituse. Silmitsi poliitiliste mõistete, nagu vasak- ja parempoolsus ning Araabiamaades toimuvate geopoliitiliste muutustega, esitab Al Bassam küsimuse: kuidas tänapäeval määratleda kunstilist vastupanu? Mis juhtuks, kui loobuksime traditsioonilistest narratiivse kriitika vormidest ja esitaksime vaikuse kui vastupanu vahendi?