Pardijaht / Утиная охота / Vene Teater

Lavastaja oma tööst:
„Pardijaht“ on XX sajandi vene dramaturgia üks keerulisemaid teoseid. Selles on kuulda Tšehhovi teatri vastukajasid ja kaasaja teravaid helisid.
Aeg ei ole näidendis ühetaoline. Olemuselt on see huikamine mineviku ja oleviku vahel: peategelane taastab mälus fragmente sellest, mis kunagi oli. Zilov on justkui ümbruskonna tavalisest ajast välja kukkunud. Seda võib muidugi seletada raske kassiahastusega, aga Zilov ei käinud ka varem oma ajaga ühes rütmis. Ta elab pidevas ootuses ega tea isegi, mida ta ootab...
Aleksandr Vampilovi teos jätkab vene kirjanduse traditsiooni ja samal ajal kiikab selle tulevikku, milles nii tegevus kui tegevusetus on ühtviisi hukatuslikud, milles on kadunud oht elule, kuid säilinud oht hingele.
Nõukogude konteksti asetatud tegelaskuju kaotab üha rohkem inimlikke jooni. Võrreldes Tšehhovi Ivanoviga on Zilov ilmne degenerant, kes muudab isegi enesetapu farsiks.
Meie juhtumis võib Zilovi lugu nimetada paigaljooksuks või suletud ringiks. Kogu tegevus on viidud restorani, kus igavese pidulaua taga mängitakse läbi Zilovi tragöödia.
Restoranis kõlab loomulikult muusika, nõukogude ajastu laulud, mis aitavad aduda möödunud sajandi 70. aastate atmosfääri.
Suletud ringist pole väljapääsu – ainult elu lõpetamine enesetapu läbi...

 

Osatäitjad: