Draama 2025: Ma jätsin Ukraina 2022 (Südalinna Teater)

Ma jätsin Ukraina 2022
(Südalinna Teater)

Lavastaja Merle Karusoo

Kunstnik Anita Kremm

Laval Aleksandra Levitskaja, Jevgeni Kravets, Ilja Bolotov

Kuidas saadakse selleks, kes ollakse? Kuidas kajastuvad tänases päevas meie varasemad läbielamised ja kogemused, nii rõõmsad kui raputavad? Ja kuidas kajavad meie tänases päevas kaasa meie vanemate, vanavanemate ja kaugemategi eelkäijate elud niipalju, kui me neist teame?
 

Merle Karusoo (1944) on Eesti dokumentaalteatri klassik. Pärast sotsioloogikogemust Voldemar Panso käe all omandatud lavastajakutsega muutis ta Eesti teatrit pöördumatult. Ta tegi lavastusi ausatel teemadel elust enesest juba 1970ndatel. Algul keelati neid ära, hiljem pole enam juletud. Meie teatris tuli 2006. aastal lavale tema „Täna me ei mängi“, kus osalesid meie praegustest näitlejatest Aleksandr Kutšmezov, Dmitri Kosjakov ja Tatjana Jegoruškina.
 

Karusoo on aastate jooksul teinud lavastusi haigete laste vanematest, küüditajatest, HIV-ga elavatest inimestest ja Eesti sõduritest Afganistanis (nii 1980ndatel kui 2000ndatel). „Igaühel on õigus oma eluloole, absoluutselt igaühel,“ ütles ta ühes intervjuus. Teda huvitab reaalsus ise tema vastuolulisuses.  Mitte juhtumisi ei ole tema üks pikaajalisemaid projekte lavastuste sari nimega „Kes ma olen?“.
 

„8. märts. Enamus poed on tühjaks tassitud, eriti alkoholist. Hoovis süüa teha on ohtlik, mitmed majad on juba pihta saanud. Kõrvaltänaval on lillepood. Uks on lahti. Pood on õisi täis ja letil seisab silt: „Võtke, mida tahate““ – nii meenutab näitleja, kes varem töötas Mariupoli teatris. Karusoo uues lavastuses astuvad üles näitlejad, kes tulid meie teatrisse pärast Venemaa sissetungi Ukrainast. Neil on, mida rääkida ja mitte ainult sõjast. Ühes võib kindel olla – see lavastus ei tule plakatlik. Sest elu ise ei ole plakatlik.