Polkovniku lesk

Arstid ei tea midagi!

Argo Aadli lavastajadebüüdiks valitud loo keskmes on hüpohondriliste kalduvustega daam, kes on katmas lauda suuremaks pidusöögiks ja on selle käigus südant puistamas kõigile kuulata soovijaile ning ka neile, kes seda ei soovi. Eelkõige vaevab tema südant muidugi viha arstide vastu, kes tema probleeme miskipärast piisava tõsidusega ei võta, kuid sinna jääb ruumi ka igatsuseks oma lahkunud abikaasa, kalli polkovniku vastu. Smuul ise on Leske kirjeldanud kui sotsiaalset probleemi, „polkovnikuleselikkuses“ ei näe ta aga midagi sensatsioonilist ega enneolematut, vaid midagi, mis on inimühiskonnas juba ammu olemas olnud. Kuigi näidendi valmimimisest on möödas üle viiekümne aasta, pole Smuuli poolt kritiseeritud nähtused – rumalus, tõusiklik väikekodanlikkus ja enesekriitika puudumine – ühiskonnast kuhugi kadunud. Niisiis tasub sellest satiirilisest kõverpeeglist endale ausalt otsa vaadata ja küsida, kui palju sellest, mis meid Lese puhul naerma ajab, meis ka endis olemas on?