Fausti needmine. H. Berliozi dramaatiline legend

FAUSTI NEEDMINE

Vaimukas fantaasialend heast ja kurjast: võimsad hääled, võimas orkester

Hector Berliozi dramaatiline legend

Hector Berliozi, Almire Gandonnière’i ja Gérard de Nervali libreto Johann Wolfgang von Goethe „Fausti“ ainetel

Maailmaesiettekanne 6. detsembril 1846 Pariisi Opéra-Comique’is

Kontsertettekanne Estonia kontserdisaalis 19. oktoobril 2024

Dirigent: Arvo Volmer

Rahvusooper Estonia solistid, koor ja orkester, Eesti Rahvusmeeskoor

„Fausti needmine“, mida helilooja nimetas ise dramaatiliseks legendiks, kontsertooperiks või oratooriumiks, jõudis esiettekandeni 1846. aastal. Berliozi suurejooneline ja fantaasiarikas teos käsitleb vabas vormis Johann Wolfgang von Goethe filosoofilise poeemi temaatikat, ühendades endas romantikute loodusearmastuse, kadunud nooruse ja ideaalse armastuse otsingud, saatanliku kihlveo, kirgliku ahvatluse ning needmise ja pääsemise. See on märgiline teos helilooja loomingus, kus on selgesti tajutav Berliozi vaimukas fantaasialend poeedi ja koloristina.

Louis Hector Berlioz (1803–1869) oli prantsuse romantiline helilooja, keda paelus Goethe surematu filosoofiline poeem juba nooruses. 1829. aastal valmis heliloojal kantaat „Kaheksa stseeni Faustist“, mille muusikalist materjali kasutas ta hiljem „Fausti needmises“. Oma päevikus meenutab helilooja inspiratsioonipuhangut, mis tabas teda Goethe meistriteose lugemisel: „See imeline raamat paelus mind kohe alguses. Ma ei suutnud seda käest panna. Lugesin seda lakkamata – söögipauside ajal, teatris ja tänaval“. Kuusteist aastat hiljem valas Berlioz oma vaimustuse taas muusikasse. „Fausti needmise“ esmaettekanne pälvis kriitikutelt positiivset tagasisidet, kuid publik oli segaduses hägusast žanrimääratlusest ning järgnevate kontsertide saalid olid pooltühjad. Alles välismaised ettekanded tõid „Fausti needmisele“ teenitud tuntuse ning pärast helilooja surma muutus see Prantsusmaal üheks enimesitatud teoseks, mida on sageli ka lavastatud.