Kunstniku jaoks on ilu loomine müütiline allikas, ühtlasi loodu pealisülesanne. Siht, millele lõputult läheneda… Aga ikka saab olla ilusam. Ikka käivitab ilu vormimine uue otsingu.
Mis ta siis on, mida otsime? Millest ilu kõneleb?
Ilu on hommikuse uduna laialivalguvalt läbipaistmatu. Ilus on kaost. Ilus on numbrilist korda.
Festival algab ülistusega, kummardades. 5, 4, 3, 2, 1… Ülistame looduse, loodu füüsilist ilu, loomise vaimset ilu, suhete ja suhtumiste ilu. Kammerorkestri muusikute rangelt ilus-loogilist lavalolu: viis pulti esimest viiulit, neli teist, kolm alti, kaks tšellot, üks kontrabass… Ilus on kindlasti tühjust. Tühi lava on ilus. „Null“ on elektrooniliste helide kontsert.
Ilu on individuaalne. „Üks“ on ühe autori kontsert.
Ilu on dialoog. „Kaks“ on kontsert hingesugulastele. Klaverile ja kandlele.
Koosolemised on ilusad. „Kolm“, „Neli“, „Viis“, „Kuus“, Seitse“ – need on ansamblite kontserdid. Kodumaalt ja külalistena.
Ilu on lõppematu, külili kukkunud kaheksa. Sümboolselt lõpetab ILU-festivali lõpmatus: sümfooniaorkester, koor, elektroonika, kuulajad… Ilu on vaidluste allikas. Kes mõistab tema olemust? Kes saab tema saladuste lätetele? Kunstniku esteetiline taju või teadlaste dispuut?
Ilu on kasvamine, (helide)rikkus, ilu on kasinus, ilus nootide järjestamise kannatlikkus, ilu voorus ja lõbu, tarkus ja lihtne meel, kirg, jahedus…
Vaataja silmad on ilusaimad.
Teksti autorid on festivali kunstilised juhid Helena Tulve ja Timo Steiner