Iceberg / Айсберг

Heili Sibrits, Postimees Nädal

Lavastaja Egor Matvejevi «Iceberg» on heal tasemel lavastus, eelkõige aga huvitaval ja mitmekihilisel teemal suurepäraste näitlejate esituses.

«Iceberg» räägib ühest lihtsast Venemaa naisest, õpetaja Veerast. Talle on meeldinud laulda ja kui ta läheb esinema ühte telesaatesse, kus väidetavalt otsitakse andeid, siis juhtub ta kuulma, kuidas saatetiim tema üle naerab. See on talle šokk, närvivapustuse saanud naine kaotab töökoha, tema joodikust abikaasa sõidab end surnuks, kõiki neid sündmusi aga raamib Venemaa vägede sissetung Ukrainasse.

Naise elu on igatpidi kokku kukkunud, talle on jäänud vaid Alla Pugatšova laulud, mida ta siis maailma eest peitu pugenuna kodus aina kuulab-kuulab.

Aga kus on kodu? Seegi pole nii lihtne selle lihtsa Vene naise jaoks. Tütar on abiellunud eestlasega ja kolinud Eestisse, pärast ema vaimset ja füüsilist kokkukukkumist toob ta ema Eestisse elama.

Kui suur on ema ja tütre konflikt juba enne üht saatuslikku sündmust, mis ema vaimuhaiglasse viib, saab aimu faktist, et Alla Pugatšova tütre Kristina järgi nime saanud tütar ei soovi, et teda nii kutsutaks. Eestis on Kristina oma nime vahetanud Katriniks.

«Iceberg» on lugu kõige kaotamisest, kindlasti on see lugu ema ja tütre suhtest, kokku- ja lahkukasvamisest, iseseisvumisest, ema «eripäraga» leppimisest või mitteleppimisest, keerulisest vaimsest seisundist, aga lisaks sellele on see ikkagi midagi enamat.

Verat/Allat mängib Julia Aug, tema tütart tema enda tütar Polina Aug. See duell oli põnev, juba oma füüsistes on ema-tütar erinevad, ka oma mängulaadis on nad vastandlikud ja ses loos suurepäraselt sobivad. Kui Julia on ülimalt intensiivne, siis Polina külm ja vaoshoitud. Kuid ka ses külmuses on intensiivsus.

«Icebergi» iseloomustabki väga intensiivne mängulaad ja seda lavalist pinget ja kirge on põnev jälgida, laval tülitsetakse kordagi häält tõstmata, karjumata. Põletakse sajaportsendiliselt.

Enamuse ajast on «Icebergis» laval vaid kolm näitlejat, lisaks Julia ja Polina Augile Elmo Nüganen, kes mängib Alla/Vera raviarsti närvihaiglas. Nüganen toob mängu kergust, natuke nalja, nagu õige arst, kes keerulises olukorras oskab pingeid maha võtta.

Kuna lavaloo tegevuspaik on Eestis, oli väga nutikalt Elmo Nüganeni tegelase suhu pandud lause, et ta pole ammu vene keeles rääkinud, aga ta püüab nüüd hakkama saada, sest ei tema patsient ega patsiendi tütar oska piisaval tasemel eesti keelt. See keeltega mängimine lisaski vajalikku kergust, samas tuues esile ka Eesti ühiskonna probleemid.

Etenduse kirjeldus:

Julia Aug naise rollis, kes arvab, et ta on Alla Pugatšova

Muul ajal oleks see võinud olla liigutav komöödia kergemeelsest punapäisest naisest, kellele keegi kunagi ütles, et ta sarnaneb veidi sellesama Naisega, kes laulab.

Dramaturg Mihhail Durnenkov aga paigutas väljapaistva näitleja Julia Augi tänasesse päeva, kus igaüks meist – vabal tahtel, aga tihemini vastu tahtmist – on sunnitud proovima uusi identiteete. Ja pole tähtis, kas sina lahkusid oma kodumaalt või on sinu maale saabunud rohkesti ajutisi-alalisi külalisi – muutused on vältimatud.

Kunstitöötajatest saavad mustatöölised, aga Julia Augi kehastatav emigrant otsustas, et enam mitte kunagi ei loobu „vene estraadi Primadonna“ maskist-tiitlist. Nii satub ta psühhiaatri kätesse, keda säravalt kehastab Elmo Nüganen.

Seejärel näitab režissöör Jegor Matvejev delikaatselt, kuid ausalt peategelase tütart, teda mängib Polina Aug. See on laps, kes kasvas üles veendumusega, et tema lapsevanem mitte lihtsalt et ei mõista teda, vaid üldse ei näegi, kutsudes teda sageli Kristinaks.

Nii muutub võõrsil eneseleidmise massiline probleem igavese isade ja poegade probleemi osaks. Iga selle üksikjuhtum on juhtude hulgast hoolimata unikaalne, kuid samal ajal ka kõigile mõistetav.

Esietendus toimus 2023. aasta septembris Cannesis festivalil „Летят журавли“ / „Kured lendavad“, esietendus Tallinnas toimus märtsis 2024.