Karmeliitide dialoogid / Theatrum
Autor Georges Bernanos
Tõlkijad Tiina Niitvägi-Hellamaa, Eva Eensaar-Tootsen ja Maria Peterson
Lavastaja Maria Peterson
Kunstnik Andri Luup
Kostüümikunstnik Brigita Viik
Valguskujundaja Emil Kallas (Tallinna Linnateater)
Helikujundaja ja muusikajuht Marius Peterson
Instseneerijad Maria Peterson ja Eva Eensaar-Tootsen
Osades: Maria Ehrenberg (Eesti Noorsooteater), Liina Olmaru, Laura Peterson Aardam, Anneli Tuulik, Lembit Peterson, Ott Aardam, Kristjan Üksküla, Andri Luup, Eva Eensaar, Mare Peterson, Tarmo Song, Helvin Kaljula, Merlin Kivi, Maria Teresa Kalmet, Mark Erik Savi ja VHK Teatrikooli õpilased: Mia Tamra või Brigita Mikko, Simone Süvari, Roos Marii Tamm või Barbara Järvsoo, Reti Noorhani või Klara Helena Peterson, Chiara Delfino.
Georges Bernanos on Francois Mauriaci kaasaegne mõttekaaslane, romaanikirjanik. Bernanosi teostest on tehtud filme (milledest paljud on auhinnatud), lavastusi ja „Karmeliitide dialoogid” on vormunud maailmas ka kaasajal väga palju mängitud ooperiks (muusika autor Francis Poulnec). 1947/48 kirjutatud „Karmeliitide dialooge” on peetud Bernanosi vaimseks testamendiks. Bernanos lõpetas töö käsikirjaga 1948. aasta märtsi keskpaigas, samal päeval, mil ta lõplikult haigevoodisse jäi. Käsikiri põhineb Gertrude von Le Forti novellil „Viimane tapalaval” ja tegelikkuses aset leidnud sündmustel: 17. juulil 1794. aastal, kümme päeva enne Robespierre'i terrori lõppu, mõistis revolutsiooniline tribunal surma seitseteist Compiegne'i karmeliiti, kes olid andnud märtritõotuse. Kohtuotsus viidi veel samal päeval täide ja nunnad giljotineeriti Pariisis. Von Le Fort soovis 18. sajandi Prantsusmaa revolutsioonilise terrori kaudu väljendada enda ja oma kaasagsete hirmu fašismi esiletõusu pärast oma kodumaal.
Bernanosi näidendi põhiteemad on surmahirmu ja ahastuse ületamine, surm, lunastus, kutsumus, vabadus ja armastus. Vaatamata sellele, et näidend põhineb ajaloolisel sündmusel, ei ole tegemist dokumentaalnäidendiga. Tegevustik on poeetiline ja fiktsionaalne. Dialoogid kuuluvad pigem luuleteosesse kui ajalooõpiku veergudele. Bernanos on tsiteerinud Aristotelest, kes teeb vahet loova kirjutamise ja ajaloolase käsitlusviiside vahel: „Luule on midagi filosoofilisemat ja olulisema tähtsusega kui ajalugu, kuna selle avaldused on oma olemuselt pigem universaalsed.”
Lavastaja Maria Peterson: „Mind köidab lavastajana selle näidendi puhul tugev vaimne ruum, mille autor tekitab. See on võimalus olla dialoogis oma sisemiste sügavaimate mõtete ja hirmudega. Mis on vabadus, mis on headus, mis on halastus. Tunnetuslikul tasandil tekib selle tekstiga dialoogis olles rikas pilt. Kummalisel kombel annab näidend (vaatamata oma lohutule lõpule) palju lootust.”