Perekonnakomöödia ''Minu lapselaps Benjamin'' - ''Мой внук Вениамин''

Lavastaja Marfa Gorvits (teatriauhinna Kuldne Mask võitja)

Etendusest võtavad osa ka:

Aleksandra Islentjeva

Egor Truhin

Olga Grudjaeva

 

1812. aastal filosofeeris Moskvast taanduv keiser Napoleon Bonaparte irooniliselt: "Suurest naeruväärseni on üks samm."

Suurepärase näitlejanna Lija Ahedžakova lugu pöörab selle fraasi täielikult ümber. Naljakast, koomilisest, kohutavalt võluvast ning samal ajal naeruväärsest igavesest “Verotškast”, Lija Ahedžakovast, kujunes 21. sajandi esimestel kümnenditel Venemaal toimunud arengute survel, riigi devalveerimise ning kehtinud süsteemi ja kodanikuühiskonna hävitamise ajajärgul,  suureks traagiliseks näitlejaks suure algus tähega. Temast sai teadlikult südametunnistuse hääl, kes peaaegu üksi mässates, ei lasknud kaasteelistel rahuneda ega unustada, mis toimub selle suure riigi ja kõigi tolle inimestega.

Igal riigil ja linnal kus on vene keelt kõnelevaid inimesi, on au ja privileeg võõrustada Lija Ahedžakovat, samas on see meie kultuurielu jaoks ka harukordseks võimaluseks, saada osa kaunilt lavastatud ja väljapeetud etendusest, mis räägib igavestest ja samal ajal igapäevastest valusatest teemadest.

“Minu lapselaps Benjamin” on üllatavalt terav lugu peresuhetest.

 

Ahedžakova kangelanna elab mälestustega minevikust, tema mälus on lapsepõlvest pärit traditsioonid ja kombed. Võimukana ja harjunud kõike teiste eest otsustama, otsib ta oma pojale õiget pruuti. Et siis ühel päeval astuda tähtis samm – minna kodulinna, et tuua sealt kaasa noor kaunitar, usaldusväärse pere pärijanna. Näib, et kõik läheb hästi, kuid selge plaan uue maailma vanaviisi korraldamiseks on lagunemas. Poeg on ema pealesurutud abielule vastu ning toodud pruut ei osutu päris selliseks, kellena ta end esitles ... .

 

Lavastuse süžee on kokku põimitud naljaka ja samas liigutava looga emaarmastusest, mis suudab luua midagi ilusat kui ka hävitada kõike ümbritsevat. Näib, et peategelane peab leppima tõsiasjaga, et uus maailm ei elagi enam vanade seaduste järgi ... .

 

80ndate lõpus kirjutatud naljakas ja samal ajal traagiline melodraama ei kaota tänapäevalgi oma aktuaalsust– põlvkondadevaheliste suhete, rassiprobleemide ja inimhinge sügavuse teemad on alati huvitavad.