Isad ja pojad / Отцы и дети / Vene Teater

Esietendus: 19. septembril Vene Teatri suures saalis

— „Te eitate kõike – või kui täpsemalt väljenduda –, te hävitate kõike. /…/ Ometi on ju tarvis ka ehitada! /…/ Te lähete ju siis järelikult oma rahva vastu?“ ütles Pavel Kirsanov.

— „Ja mis siis, kui see ka nõnda oleks?“ hüüatas Bazarov. „Rahvas arvab, et kui müristab, sõidab prohvet Eelija oma vankriga mööda taevalaotust. Ja mina? Kas ma pean siis rahvaga ühel arvamusel olema? Liiatigi – kui rahvas on venelased, eks mina ole siis niisamuti venelane?“

— „Ei, pärast kõike seda, mida te äsja ütlesite, ei ole te küll venelane! Mina ei saa teid venelaseks tunnistada!“

/…/

„Kas te enam teed ei soovi?“ küsis Fenetška, pead ukse vahelt sisse pistes: kuni võõrastetoast oli kostnud vaidlejate hääli, polnud ta tihanud sinna tulla.

Arkadi on 20-aastane, Jevgeni paar-kolm aastat vanem. Noor Kirsanov ja Bazarov on sõbrad, mõttekaaslased ja lihtsalt väga lähedased. Mõlemad noormehed on veendunud, et nad on leidnud vastused elu kõige olulisematele küsimustele, et nad on aru saanud, milles eksivad kõik teised – eriti eelnevad põlvkonnad. Nad on veendunud, et just nemad teavad, kuidas peab elama, ja on valmis seda nii üksteisele kui kõigile teistele tõestama.

Aga mida teha siis, kui päris elu ja reaalne maailm tabavad sind nagu laine, mis ei koosne üksnes suurtest sõnadest, ning su elupõhimõtted kaotavad oma jõu? Kuidas tulla toime reaalsusega, milles on nii hirmu kui hülgamist – ja mis kõige hirmsam –, milles on armastus?

„Ilmselt pole ükski klassikaline kirjandusteos sünnitanud nii tugevaid stereotüüpe kui see Turgenevi romaan. Igaüks, kes on seda lugenud, teab, et „Isad ja pojad“ käsitleb põlvkondadevahelist konflikti – nii on ju rääkinud õpetajad kirjandustunnis ja nii räägib tänapäeval ka ChatGPT. Sidesõna „ja“ romaani pealkirjas ei ole mitte lahutav, vaid ühendav. Võib-olla ei tahtnud Turgenev põlvkondi mitte vastuollu viia, vaid leida just seda, mis isasid ja poegi ühendab. Oma lavastuses hakkame just seda ühendust otsima ning püüame mõista, miks on põlvkondadevaheline side alati nii valulik,“ räägib lavastaja Dmitri Petrenko.

Autor: Ivan Turgenev / Brian Friel

Lavastaja: Dmitri Petrenko

Kunstnik: Kristjan Suits

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Laval: Mihhail Manevitš, Daniil Zandberg, Alina Karmazina, Natalja Murina, Marika Otsa, Artjom Vesselovski, Stanislav Kolodub, Tatjana Kosmõnina, Erika Babjak