Multi-instrumentalist (basskitarr, kitarr, klaver, trummid jm) FRANCK CARDUCCI kasvas üles peres, kus muusika oli elustiiliks. Oma esimese viisikese lõi Franck elektrioreli klahve sõrmitsedes 5-aastaselt. Elektriorel, iseäranis Hammond B3, on mehel südame küljes tänini. Edasi tulid kitarriõpingud. 11 aasta vanuselt sai poiss meisterlikult hakkama Chuck Berry ja Elvise loo “Rock 'n' Roll” mängimisega. 14-aastasena jõudsid ta ellu The Beatles ja päris oma esimene rockbänd. 15-aastasena “armus” Franck pärast kontserti kõrvuni ansamblisse Pink Floyd.
Niimoodi tasapisi hakkas noormees jõudma muusikani, mis oli lihtne ja arusaadav, samas oma vahelduvate meeleoludega ülesehituselt keerulisem. Ansambli Genesis avastamine istutas 17-aastase muusiku südamesse ja hinge progerocki seemne aga jäädavalt. Just see kogemus pani Francki kiinduma muusikasse, mis on ülirockilik, meeleolult aga eriline, psühhedeelne. See oli ka aeg, mil noormees ostis oma esimese 12-keelse kitarri – pilli, mis on talle armas senini.
Muusikukarjääri edenedes õppis Franck mängima nii basskitarri kui trumme – oskus, mis andis talle sügavama arusaamise erinevate pillide tähtsusest ühes klassikalises rockbändis. Tänu aja jooksul saadud kogemustele suutis Franck hakata looma oma lauludele erinevaid arranžeeringuid. Carduccil ei ole, ja ta ka ei vaja, soolopilli ehkki enamasti kohtab teda erinevates ansamblites basskitarr kaelas, sest mehe sõnul on see “bändi kõige huvitavam pill, kuna loob rütmi ja meloodiad ühtseks tervikuks.”
20.–30. eluaasta vahel mängis Franck pea 20 erinevas ansamblis, mille stiil ulatus folgist, funkist, bluesist ja kantrist rockini välja. Just sel ajal osales ta ka 15 erineva albumi lindistamistel. Kahte neist tegi ta koos Prantsuse folklauljannaYanne Matis’ga, kellega mees seejärel Euroopas ringi tuuritas. Just see turnee viis ta kokku niisuguste muusikutega nagu Murray Head, Bill Wyman ja Albert Lee. Aastal 2008 kolis Franck Amsterdami, kus sai kohalikul muusikaskeenel oma inimeseks ning esines ühtepuhku linna tuntumates klubides. Lisaks mängis ta erinevates funk-, soul-, pop- ja rock-gruppides.
Aastal 2010 täitus Francki unistus – ta soojendas ühe oma iidoli, ansambli Genesis soolokitarristi Steve Hackettikontserti. Steve, kes vaatas esinemist kulisside tagant, astus enne lavaleminekut Francki garderoobist läbi meest õnnitlema. Paar päeva hiljem peetud jutuajamine Steve’ga veenis Francki, et on aeg keskenduda oma sooloalbumile. Eesmärk oli teha valmis tõepoolest iseenda album, aus, ilma igasuguse järeleandmise ja hinnaalanduseta.
Sündis “ODDITY” – segu erinevatest stiilidest ning mellotroni, 12-keelsete kitarride, Hammond oreli ja paljude teiste pillide kaasakiskuvatest helidest. Naudi retke, kuhu see plaat sind Inglise kirjandusest ja Kreeka mütoloogiast inspireeritud ebatavaliste tegelaste väljamõeldud lugudega kutsub. Tunne mõnu reisist läbi ajaloo Stanley Kubrickust biitliteni, mida saatmas selge, terviklik ja moodne saund. Selle oopuse salvestamine sai võimalikuks tänu Francki muusikuist tuttavatele, kelle seas “erikülalistena” John Hackett, Larry Crockett, Phildas and Bhakta ja Yanne Matis. Album, mille kriitikud juba enne ilmumist soojalt vastu võtsid, andis Franckile võimaluse võtta koos oma muusikale pühendunud ja professionaalse bändiga ette ka Euroopa-turnee.
“ODDITY” ja plaadi kontserttuuri edu viisid loomulikul moel selleni, et Franck ilmutas õige pea oma teise albumi – “TORN APART”, mille üheks kõrghetkeks on Carducci mentori, Steve Hacketti kaasalöömine erikülalisena. Uue albumiga jagab Franck oma kujutlusi ja nägemusi ning laseb kuulajal avastada endas peituv fantaasiamaailm. Sukeldu sellesse ning lase end viia rännakule kütkestavasse ja salapärasesse helide universumisse. Maailma, kus unistustest saavad kuningad ja tunnetest kuningannad.