See oli alles jaanuaris, kui Tel Avivi Gesher teater jahmatas Pariisi leedulase Rimas Tuminase lavastusega „Anna Karenina“. Lev Tolstoi pole Tuminase tõlgenduses üldsegi mitte moralist, vaid „kirjeldab elu kogu selle vastuolulises täiuses", kirjutasid vaimustunud kriitikud. Tuminas jätkab „Anna Kareninaga“ vene klassika suunda, mis sai alguse lavastustest „Onu Vanja” ja „Jevgeni Onegin”, mida Tallinna publik sai näha festivalil Kuldne Mask.
Lavastuse keskmes on kütkestav Anna Karenina Efrat Ben-Tzuri kehastuses, kes on välimuselt üllatavalt sarnane 19. sajandi Peterburi kõrgseltskonna kaunitariga. Ta on kui särav planeet, mille ümber kõik teised satelliidi kombel tiirlevad ja end kire lõõmas – meeleheitlikult, kahetsuse ja kaastundeta – kõrvetavad. Lavastus on üles ehitatud muusikalis-plastilistele refräänidele ning igal tegelasel on oma täpne visuaalne kuvand ja intonatsiooni muster, kuid lavastuse peamiseks leitmotiiviks on helilooja Giedrius Puskunigise valss, mida tegelased erinevates stseenides neile ainuomasel moel esitavad. Rimas Tuminase lavastus köidab publikut teatraalse „kergusega“, narratiivi maagilise läbipaistvuse ja hoolikalt säilitatud autoritekstiga.
Lavastus on heebreakeelne. Tallinnas on etendustel tõlge eesti, vene ja inglise keelde.